Baltospordi nimeloost ehk kes oli kelgukoer Balto

Kelgukoerte Klubi Baltosport on saanud oma nime ühelt poolt Baltimaade ning teisalt Alaskal elanud kuulsa siberi husky Balto järgi.

See imepärane koer läks ajalukku seoses 1925. aastal toimunud Alaska kõigi aegade ühe olulisima sündmusega, mida mäletatakse kui Nome’i seerumijooksu (Nome Serum Run või Great Race of Mercy). Nome’i seerumijooksust inspireeritult sai alguse maailma pikim kelgukoerte võistlus Iditarod.

Gunnar Kaasen oma koertega. Üleval vasakult teine koer on Balto

Nimelt oli tol aastal Alaska väikelinnas Nome’is tõsine difteeriaepideemia oht ning ainus võimalus inimeste elud päästa oli toimetada neile difteeriaseerum, mis asus Anchorage’is.

Antitoksiin toimetati rongiga Nenanasse, mis jäi aga Nome’ist siiski veel 1085 km kaugusele ning see vahemaa oli tol hetkel läbitav vaid kelgukoerarakenditega, kuna äärmuslike ilmaolude tõttu ei liikunud ükski teine transpordivahend.

Sellest nn. seerumijooksust võttis osa 20 rakendijuhti ning u. 150 koera. Huvitaval kombel oli ka eestlastel läbi aegade ühe kuulsaima kelgukoerasõidu juures oma roll mängida – nimelt sõitis ühe osa sellest äärmiselt pikast distantsist eestlane Harry Pitka, admiral Johan Pitka õepoeg, andes nii oma panuse elusid päästva seerumi kohaletoimetamiseks. Harry läbis 48km pikkuse distantsi Kokrine’st – Ruby’ni.

Teekond Nenanast Nome’i: 

Kogu teekond läbiti rekordilise viie ja poole päevaga, trotsides nähtavust olematuks muutvaid lumetorme, lõikavalt külmi tuuli ning murduvat jääd.

Eelviimast lõiku sõitnud Norrast pärit Gunnar Kaasen jõudis vahetusmeheni plaanitust varem ning kuna too alles magas, otsustas Kaasen aja võitmiseks ise lõpuni sõita. Oma juhtkoeraks oli ta valinud Balto, keda ta usaldas ja kelles nägi suurt potentsiaali, vaatamata sellele, et varem polnud koer rakendi eesotsas jooksnud. Balto omanikuks oli tuntud siberi huskyde kasvataja Leonhard Seppala ning oma nime oli ta saanud kuulsa saami maadeavastaja Samuel Johannesen Balto järgi. Kaaseni sõidetud 85 km pikkune rajalõik oli kogu teekonna üks ekstreemsemaid- möllas meeletu lumetorm, temperatuur oli alla -50 °C ning nähtavus nii halb, et ta ei näinud kohati isegi kelgule kõige lähemale rakendatud koeri. Lisaks sellele sõitis Kaasen peaaegu kogu tee pimedas. Siiski suutis Balto vaatamata uskumatult rasketele oludele juhtida rakendi läbi lumetuisu Nome’i, kus inimesed kannatamatult antitoksiini ootasid. Kohale jõudes tuikus viimse piirini kurnatud Kaasen oma koerarakendi etteotsa Balto juurde ning lausus kokku kukkudes: „Kuradi hea koer.“

Balto ja Gunnar Kaasen. Foto pärineb Bettmann Archive’st

Baltost sai tõeline kangelane, kelle põhjal on vändatud filme ning kirjutatud raamatuid. Tema pronksist kuju seisab New York’is Central Park’is mälestamaks kõiki vapraid kahe- ja neljajalgseid, kes 1925. aastal Nome’i linna epideemiast päästsid.

Balto kuju USAs New York Central Park’is. Foto: Cal Vornberger

 

Balto ja teised rakendi koerad viidi Clevelandi loomaaeda, kus nad veetsid oma ülejäänud elupäevad. Pärast Balto maist teekonda valmistati temast topis, mida saab näha Cleveland Musuem of Natural Histroy muuseumis.  Loe lisaks: Balto and the Legacy of the Serum Run (allikas: https://cmnh.org/balto)

 

Gunnar ja Balto

Vaata lisaks: Discovery Channel + Icebound  The Greatest Dog Story Ever Told

Teksti autor Maret Pajus / Kelgukoerte Klubi Baltosport

Fotode allikas