17.septembril võistlesid neli Baltosportlast – Helle Kaljula, Richard Põldmaa, Taivo Kangilaski ja Aivar Narusson Venemaa kelgukoeraspordi võistlusel Osenni Draiv 2016. VVV ehk Võimalik Vaid Venemaal reisimuljed pani muhedalt kirja Baltospordi värske liige Taivo, kelle jaoks oli Osenni Draiv esimene kelgukoerte võistluse kogemus.
15.09.2016
Reedel õhtupoolt päeva hakkab meie reis Tallinnast peale. Richard on koerad ja varustuse oma Renault-sse ära mahutanud ning võtame suuna Raja tallu, et ka Helle ja tema rakend peale võtta.
Autost väljudes kõlab Huskypargist meeldiv tervituskisa. Richardi koerad säilitavad väärikuse. Kahrut on aga üsna arust ära, kuid nõustub siiski puu küljes ootama kuni teen Helle ettepanekul väikese tiiru tema koerteaedikute juures. Asi läheb aga käest ära kui Kahruti eest jookseb läbi kohalik „rõzik“. Tulemuseks on veel kuidagi kõrva taha jääv kaelarihm. Kass on koerale ikka kass …
Pakime asjad ja koerad (kolm tüdrukut ja kaks poissi) autosse ning võtame suuna itta – Moskva ootab. Aivar pidi hakkama hiljem oma malamuutidega liikuma.
Neljajalgsed sõbrad on teekonnaks valmis!
Eestis läks sõit suuremate sekeldusteta – kerge õhtusöök Lõuna-Eesti kuplite vahel, mõned koerapissitamise peatused ning Koidula piiripunkt oligi meid lahutamast naabritest. Eesti piirivalvur vaatas meie pagasi üle, mõtles veidi ning teatas siis et arvatavasti meid Vene poolel üle piiri ei lasta, sest Võmmorskis pole velskrit tööl. Mis siis ikka, õnneks on neid piiripunkte rohkem. Suund Luhamaa poole ning Venemaal me olemegi.
Kütuse hind Venemaal on muljetavaldav ca 35 rubla/l (ca 0,50 EUR/l ). Tangime paagi täis ja sõit võib jätkuda. Kaalume kas sõita otse või ööbimisega. Helle motiveeriva seisukoha põhjal jõuame arusaamisele, et kasutame tehtud broneeringut Puškini mägede kandis Pihkva oblastis. Otsus tehtud, seadistab Richard GPS uutele koordinaatidele. Saabub tõehetk – lõpp punkt asub metsade rüpes oleva järve keskel, kontaktelefoni number ei vasta, ümber on kottpime ja väsimus kimbutab. Otsustame, et leiame endale mingi alternatiivse pesa. Vahetame Richardiga kohad ning sõit jätkub. Peale tundi sõitu leiame sobiva motelli, mis meid kenasti majutab. Koeri lahti pakkides tulevad minu juurde kohaliku noored, kes paluvad luba koeraga end pildistada. Saame kaubale.
16.09.2016
Hommik algab koerte jalutamisega, väikese snäkiga. Sõit võib alata. Õhtupoole päeva, mida lähemale “ztolitsale”, seda vihmasemaks ilm läheb. Olles peaaegu kohal, otsustame üles otsida stradikoha. Selgub, et linnas käib vilgas ehitustegevus ning tee meie liikumissuunas on üles kaevatud. Saame „boonuseks“ 20 km. Ööbimiskoha leidmine läheb viperusteta. Tühja kõhu peale sööme kohalikke pelmeene, mis koos leemega maistsevad võrratult.
17.09.2016
Ja olemegi stardiplatsi lähedal. Renault rattad pöörlevad kohapeal ringi – libe. Saame mülkast läbi ning leiame sobiva parkimispaiga. Kohalikud on maasturile ketid alla pannud ning veavad kinni jäävaid osavõtjate autosid läbi pori. Pakime varustuse lahti ja paneme koerad ketti. Leiame oma stardiajad ning otsustame ka raja üle vaadata. Tõukeratturid tõukerattal, mina oma Leftyl.
Rada on suhteliselt kiire. Võtame rahulikult. Helle muutub rahutuks, sest pööretel pole märgistusi ning peame läbi ajama viitadega puudel. Mida kilomeeter edasi seda suuremaks Helle rahutus kasvab. Finishisse jõudes rahustasid korraldajad, et trass saab olema nii nagu peab. Odomeeter näitab rattal raja pikkuseks 4,97 km. Otsustan, et teen rajal veel ka ühe kiirema ringi, sest ümarad käbid libedad juurikad ja muda käituvad ju rehvide alla sõltuvalt kiirusest erinevalt. Mõeldud – tehtud. Juba esimeses kurvis tuleb jalg klipist lahti võtta, sest 30 km/h kurvi siseneda on selgelt liiast. Ratas läheb lappama ja jään nibin-nabin trassile. Kiire langus ning siis ca 1,5 km kiiret lauget tõusu. Sealt edasi läheb juba lihtsaks. Juurikad ja muda väga ei sega. Sõidan ja sõidan aga rada otsa ei saa – tuttavad kohad – tekkis tunne et olen nagu siin juba olnud – déjà vu. Odomeetrit vaatab vastu juba 7 km läbisõitu. Mingi tähis on märkamata jäänud. Võtsan hoo täitsa maha ja nüüd leian reeturliku järsu vasakpöörde. Edasi on rada loogilne – paar mülgast, üks järsem pööre laudsillale – ei midagi ohtlikku.
Kuna start on pärastlõunal siis sööme pakutavat kalasuppi. Ma pole just kalasupi fänn, kuid see supp on tõesti hea. Usun, et Helle oskab täpsemalt selgitada, millest see koosneb.
Stardiloos on seekord selline, et mina stardin meist esimesena (DBMV NB), seejärel Richard (DS2 NB), siis Helle (DS2 NB) ning ankrumehena Aivar oma malamuutidega (DS2 NB2). Kokku siis on startides neli eestlast ja seitse koera.
Aivar, Maveric ja Kuuksaare Nova. Sleddog foto by Natali Doroshina
Mulle siinne stardimelu meeldib – kokku üle 130-ne stardi, koeri oluliselt rohkem. Oh seda ulumist, joodeldamist, klähvimist, natuke ka haukumist, niutsumist …. Kahrut kaifib täiega.
Aga ongi aeg asuda stardikoridori poole liikuma. Korraks käib ärvustunne hingest läbi – ikkagi esimene kord võistelda rattaette rakendatud koeraga. Senini olen Kahrutiga vaid ühel korral võistlemas käinud (sel aastal Jõulumäel) ja sedagi joostes. Hing rahuneb. Tundub, et see mõjub hästi ka koerale. Stardikoridori jõudes ongi juba kõik hästi. Richard ja Helle on meile moraalseks toeks. Tulevad ka oodatud piuksud ning kohtuniku hüüe – “start!“. Hakkab pihta. Kahrut tõmbab kui pöörane. Minu jalad ei taha klippidesse minna, kiirus kasvab. Juurikad… ühe jala saan paika kuid rattas hüppab käes. Koperdan nagu oleksin esimest korda sadulas. Kahrut teeb tööd. Teise jalan saan paika vahetult enne kurvi. Muda paistab, käsin Kahrutil aeglasemalt joosta ja ta kuuletubki. Äge. Koostöö klapib. Kohe laskumine, panen järmise käigu sisse ja vajutan….ohh. Astusin liialt kõvasti ja kett kiilus esimese hammasratta juures kinni. Õnneks saan tagurpidi vändates keti lahti. Panen hoogu juurde ja nüüd läheb juba hästi. Tõusu lõpus on „süda kurgus“, juba pidurdan koera, kuid päästev sirge on ees. Juurikaid, muda ja käbisid ei pane tähelegi. Kilomeetrid lähevad, kui ootamatult teen vale valiku. Otsustan sõita sisekurvist, kuid alahindan libedust. Kallutasin end liialt ning tunnen kuidas ratas alt kaob. Katsun ratast kehaga tasakaalustada, kuid Kahrut veab ning tulemuseks olen külili rajal.
Hüppan püsti, ratta selga ning jälle on Kahrut kohe triksis-traksis tööd tegemas. Juba sirge alguses jõuame järele rakendile. Seal olev koer on tegev vedamisega ja probleeme pole. Väike pööre, libisemine, kuid kõik on kontrolli all. Jälle pikk, kuid kitsam sirge. Jõume järele järgmisele rakendile. Möödumisel saavad koerad füüsiliselt õlg õlaga kokku ning õhus on püssirohu lõhna. Õnneks on meie kiirus oluliselt suurem ja toetav venekeelne hüüatus kaasvõistlejalt ei lase lahinguks minna. Sõit läheb tõusvas tempos. Imestan kust see koer selle tahtmise võtab. Vaatan maas juurikaid kui olengi ootamatult sõitnud piirdesse. Kahrut oli liikunud õigesti, mina eksisin. Sama vasakpööre kus hommikulgi mööda sõitsin. Tunnen endal koera küsivat pilku. Hüppan ratta peale, hing sees ärv – juba teine viga. Võtame hoo sisse ja Kahrut leiab end jälle – esimsed jalad tõusevad tal peale tõuget peaaegu kõrvadeni. Äge. Katsun kuidagi tempot hoida. Muda pritsib koera jalgadest mulle näkku tõeliselt segavalt. Viimane pööre ja finish paistab. Kahrut võtab hoogu maha. Utsitasin teda tagant – uskumatu võtabki kõrvad lidusse ja paneb järgmise käigu sisse. Veel veidi …. Finiš!
Taivo ja siberi husky Sookriimud Kahrut. (c) Mick Pankov Photography
Selline siis oli minu esimene võidusõit võistlustel jalgrattal koos koeraga. Kogemusi ja analüüsimaterjali kui palju.
Siis tuleb Richard ja ütleb, et meil Kahrutiga oli hea aeg. Ei usu. Hinges kõhklus läheme tulemusi vaatama – 11:11 ja kolmas koht! Odomeeter näitab maksimaalseks kiiruseks 42 km/h. Uskumatu!!
Nüüd on Richardi ja tema rakendi kord. Saan endale austava ülesande aidata see motiveeritud seltskond starti. Vaid hetk ja on Helle kord teele asuda. Richard juba saabub finiši poole, tugevad tõuked ning ikka veel usinad koerad vedamas. Tulemus on vägev – oma klassis esimene.
Richard ja siberi huskyd Hellerkantri Kendra & Hellerkantri Jaxine. Sleddog foto by Natali Doroshina.
Ja siis tuli Helle – hing naermas, kuid nägu ja külg mudane. Oli rohkem kui arusaadav et gravitatsioon ja muda koos koerte abiga on oma töö teinud.
18.09.2016
Hellel on silm potisinine ning motivatsioon miinuses. Käib mingi mõistmatu jutt mitte startimisest. Õnneks suhtumine muutub ning sätime end kõik rajale.
Richard Helle koertega stardi poole suundumas. (c) Mick Pankov Photography
Sõidan enne starti raja läbi. Täna on rada kuivem ja kiirem. Ärevust hinges pole. Seekord on tegu juba nagu rutiiniga. Aivar annab juhiseid, kuidas kurvis käituda, ning tuleb starti appi. Richard hoiab koera, Aivar mind ning stardist saan minema nagu ei kunagi varem.
Taivo ja Aivar stardis. Foto Richard Põldmaa
Kiirus on väga suur, koer lausa lendab. Kurvi pean vastu ja laskumisel kiirendan. Kahrut võtab ootamatult hoo veidi maha ning sellest piisab et veoliin keriks end esijooksu vahele. Hingest käib nõks läbi. Vajutan pidurid põhja kuid ikka sõidan koerale otsa. Kiljaltus. Õnneks üle nipli ise ei käinud. Tulen rattalt maha ja vaatan koera üle – kõik läks hästi!! Edasi vaatan kuidas seda pusa laht harutada ja ei saa aru – ei hargne – liin on mitu tiiru ümber esiratta. Sekundid lähevad. Kastun rahulik olla. Viimane pusa kodarate vahel tuleb ka välja. Valmis. Hakkame minema kuid Kahrut ei taha joosta. Ergutan ja motiveerin nagu oskan ning ühel hetkel hakkabki koer kiirust üles võtma. Tempo kasvab ja kasvab. Tõusust ei saa enam arugi. Kilomeetrid mööduvad ja adrenaliin on jälle sees. Kahrut on ennast uuesti leidnud. Korra kurvis vääratan, kuid jään püsti. Veel üks sirge ja finiš paistab. Veel viimane spurt. Finiš! Tegime jälle kolmada aja – 11:33. Uskumatu!!!
Ja nii see vereranide kolmas koht DBMV NB klassis Eestisse toodigi. (c) Mick Pankov Photography
Richard tegi samuti ootuspäraselt tugeva sõidu ning säilitas oma liidripositsiooni, Aivar tõi omas klassis ära kolmanda koha ja Helle näitas oma sisu, läks rajale ning läbis selle vaatamata kõigele. Väga-väga tublid!!
Helle, Aptorhome Rocco & Hellerkantri Jänku. Sleddog foto by Natali Doroshina
Richard Põldmaa DS2 RNB1 klassi esimene koht. (c) Mick Pankov Photography
Tagasisõit oli nagu ikka – pikk istumine autos, ööbimine motellis. Küll aga jäid meelde veel vene piirivalvurid. Need naised lausa sulasid kui nägid meie koeri autos. Piiriväravad avanesid lennates, passe poleks koertele vaja läinudki.
Siia reisi mahtus veel ka palju muud – jäätised, „rikkalikud“ hommikusöögid, kadunud võtmed, intervjuu kohalikule televisioonile, koeratüdrukud kellel oli jooksuaeg, eksimine teelt, Velikie Luki oma söögikohaga jne. Kokkuvõtteks lihtsalt suurepärane reis, kuhu sai mindud ilma ootusteta ja kust tagasi tulles oleme jälle suurepärase kogemuse võrra rikkamad.
Helle, Aivar, Richard ja Taivo. (c) Mick Pankov Photography
Lisan veel, et tegemist oli hea ja hooliva seltskonnaga. Tänud teile Richard, Helle ja Aivar!
Kohtumiseni Lätis!
Taivo
Vaata lisaks meeleolukat video Osenni Draiv võistlusest!