Lauri ja Felix: Ohkolan Talvikisa 2018 võistluse muljed

Lauri ja Felix: Ohkolan Talvikisa 2018 võistluse muljed

Lauri ja Felix: Ohkolan Talvikisa 2018 võistluse muljed 150 150 Mariin

No ei ole võimalik, oli mu esimene mõte reede õhtul kella 22 paiku, kui saabus sõnum, et Felixi sõbrannal siberi huskyl Chonol algas jooksuaeg. Pikalt planeeritud võistlusele eelneva päeva õhtul! Ega looduse vastu ei saa, nagu öeldakse, ning olukord oli sellega leppimiseks ja plaanide muutmiseks valmis. Kuigi jooksuajal koertega on lubatud võistelda, siis me polnud kindlad, kuidas Felix ennast paarisrakendis sellises olukorras üleval peab. Seega ootas meid Plaan B, stardime ühe koeraga. 2017. aasta kevad-sügis hooaeg läks meil Felixiga suuresti aia taha vigastuste tõttu, see on meid pannud paremini leppima ootamatute olukordadega.

Plaan Ohkolan Talvikisa võistlusest osa võtta oli meil juba 2 talve tagasi. Esimene kord jäi minemata kogemuste puudumise tõttu, 2017. aasta veebruaris võistlus tühistati, kuna lumi sulas ära. 2017/2018 talvehooajal olime saanud Felixit ja Chonot tõukekelguga omajagu treenida, mistõttu saigi tehtud otsus, korraldajalt küsitud luba Kicksparki ja husky-malamuudi rakendiga paari tunnise hilisega võistlema jõuda, võistlusele registreeritud ja laevapiletid ostetud.

Võistlusel oli kokku kolm klassi — SP6 (distants 9,6 km), SP4 (disatants 8,2 km) ja SPH1-2 (distants 4,6km). Viimane, hobi klass 1 või 2 koeraga võistlemiseks oligi see, mis meid huvitas.

Äratus oli kell 04:30, et jõuda 07:30 Tallinnki laevale. Omajagu muretsemist oli selle üle, kuidas Felixi üle lahe sõidu laevaga vastu peab — see oli tema esimene merereis. Otsustasime mitte jätta Felixit Tallinki Megastari koerteala puuri, vaid kasutasime teenust Garage, mis tähendas eraldi ala auto parkimiseks — ala, kus sai 2-3 korda laevasõidu ajal koera juures käidud, juua antud ning rahustatud. Õnneks oli seekord autosid vähe, Felix oli vapper. Helsingis tegime kiire pargijalutuse peatuse (Felix tõstis kenasti monumendi peale jalga) ning siis sai gaasi antud, et õigeks ajaks kohale jõuda. Põnevust lisasid teetööd, mis Google’i pakutud ajast märksa rohkem aega võtsid. Õnneks on Chono pererahvas rallide sõber, lugesid ees kaarti ja tegid korralikku tempot.

Kohale jõudes tervitas meid ilmeline talveilm, -7 kraadi külma ja päikesepaiste. Võistlus juba käis, mille tunnistuseks oli autode parimiskoha kõrvalt mööda tuiskav 4 huskyga kelk. Oma võistlusnumbri sain vanas maakividega vundamendil seisvast kõrtsuhoones asunud registreerimise lauast kätte — see ootas mind seal täitsa üksinda. Tõmbasin stardiprotokolli oma numbri ümber ringi, sain pabertahvlile joonistatud raja skeemist aru niipalju, et pikema ringi vältimiseks tuleb mingi tiigi juurest tuleb vasakule minna, mitte otse panna ja pärast seda läksin vaatama, kas saan auto veidi stardikohale lähemale parkida.

Ohkolan Talvikisa 2018

Ega meil palju aega sättimiseks ei jäänudki. Riided selga, traksid ja veoliin valmis, kelgul mutrid ja kiirkinitused üle kontrollida ning oligi vaja stardikoridori minna. Felix klassikaliselt haukus ja kiskus stardi poole juba kenad viis minutit, andis ikka kinni hoida.

Startide vahed olid üks minut, mis alguses tundus vähe, aga tegelikkuses osutus igati piisavaks. Kui meie stardini hakati lugema 30 sekundist allapoole, läks adrenaliin üles ja sellest tulenevalt ununes kaelast võtta liigne sall ning käima panna spordikell.

Ohkolan Talvikisa 2018

Stardihetkest on video ka Felixi Instagramis, vaadake üle. Rada oli väga kenasti hooldatud. Mitte suusarada, vaid koerarakenditega sõitmiseks spetsiaalselt sisse aetud umbes 4 meetri laiuselt. Keskel oli põhirada ning olenevalt raja kulgemisest olid kas ühel või mõlemal pool sisse lükatud nö lisarada, kuhu sai kiirematele tee andmiseks või muuks sunnitud peatuseks oma ekipaaži kõrvale tõmmata. Hiljem selgus, et sama rada on €20 eest kasutada koertega treeninguteks terve päev. Millal me Eestis sinnani jõuame, ei tea.

Info, mis mulle registreerimislaua kõrval olnud rajaskeemilt täiesti teadmata jäi, olid künkad, millest   esmalt tuli üles saada ja seejärel täie hooga alla tulla. Kui tõusud olid pigem mõistlikud, siis kaks laskumist olid hoiatusmärkidega ja üks neist veel kurvi peal. Nagu me pärast võistlust teiste osalejate kommentaaridest kuulsime, siis nii mõnigi sõitja oli pidurid põhja vajutanud ja lootnud parimat.

Meil Felixiga oli natukene teistmoodi võistlus.

Felixi hoog rauges umbes 2. kilomeetri keskel, mil kombinatsioon erinevatest asjaoludest mõjuma hakkas. Varajane ärkamine, esmakordne laevasõit, kuid eriti päikesepaistest põllu peal tekkinud temperatuuri tõus. Ka minul hakkas palav, kuna taevast paistev päike ja selle peegeldus tõi tunde nagu õhutemperatuur oleks pluss 6-7 kraadi.

Kui ma olin esimese kahe kilomeetri peal Felixi järel kahte mäkke üles jooksnud ja laugematel osadel jalaga pidevalt kaasa tõuganud, siis nüüd võtsime tema soovi järgi rahulikuma tempo. Nüüd töötasin peamiselt mina. Lasime endast mööda tagantpoolt startinud kahe linnukoera ja tõukekelguga meeskonna ning võtsime eesmärgiks rada igal juhul lõpuni tulla, kasvõi jalutades.

Felix haukas raja kõrvalt jahutamiseks puuderlund, jäi paar korda täitsa seisma, hinnates samal ajal üle põllu stardi- ja finiši poole vaadates olukorda, kas oleks ehk mõtet otse lõigata, aga suutsin ta vähemalt sörkima saada. Lauged tõusud läksid vaevaliselt, aga küngastest alla andsime tuld. Õnneks umbes 800 meetrit enne lõppu sai ka Felix aru, et nüüd on vaja ainsate välisvõitlejatena viimane pingutus teha ning lõpetasime nii, et veoliin oli pingul ja mõlemal oli rõõmus nägu ees.

Ohkolan Talvikisa 2018

Jahtusime, muljetasime ja ootasime, kuniks toimub ka laste võistlus, kus ühe koera ja kelgu järel sõitsid lapsevanema abil erinevas vanuses lapsed. Mõni oli nii väike, et istus kelgu peal, mõni pikem püsis juba kelgu taga. Laste distants oli 100 meetrit, võeti kenasti aega ja pärast said kõik auhinnad.

Kuigi tegemist ei olnud väga suure osalejate arvuga võistlusega, siis võistlevaid koeri oli ikkagi palju (enamuses siberi huskyd) ja ma siiralt üllatusin, et korralduse tiimis oli kokku ainult 6-7 inimest, kellest vähemalt kaks ka ise võistlesid. Ilmselt kogemused on andnud neile ka efektiivsuse, kõige peale oli mõeldud ja absoluutselt kõik toimis. Minul ei tekkinud soome keele mitteoskajana kordagi olukorda, millest ma poleks aru saanud. Harjumatu oli ka sealne rahulikkus ja vaikus. Ma ei tea, kas nende kelgukoerad on kõik väga sagedased võistlejad või olid nad oma ulgumised enne me saabumist ära teinud. Eesti ja Läti võistlustel soundtrack’ina käivat kelgukoerte ulgu polnud! Ainult stardikoridoris mõni koer tegi häält. Felixist rääkimata.

Ohkolan Talvikisa 2018

Paistsime kaasa ostetud Eesti lippudega ilmselt ka silma, nii mõnigi tuli küsima ja uurima. Oli see nüüd seetõttu, et olime ainsad välisvõistlejad, kuid kõigi klasside esikolmuku autasustamise järel otsustati välja anda ka eriauhind “Kõige kaugemalt kohale tulnutele”— nii saime auhinnaks soomekeelse raamatu “Poika elämänkoulussa. Lepo Hemmila 1895 – 1980”, mille autoriks Ritva Lindfors. Peab nüüd otsast lugema hakkama, ehk saab ka soome keele selgemaks.

Kui järgmisel talvel piisavalt trenni õnnestub teha, siis tahaks Ohkolasse tagasi minna. Mõtlen, et läheks juba eelmisel päeval, et koerad oleksid võistluseks veidi värskemad.

Järgmine võimalus Ohkolasse minna on juba kevadel, kui samadel radadel toimub nende kevadine, lumeta alade võistlus. Hoidke nende kodulehel silm peal — Ohkolasse on Tallinna ja Harjumaa kandist lihtsam minna kui Leetu või Valgevenesse.

Lauri
& Felix (@felix.hellerkantri)
& Co (Leonore, Triin, Pille)

Lisainfo:
Ohkola võistlust korraldava klubi koduleht: http://www.l-svu.fi/index.html
Ohkolan Talvikisa 2018 võistlusel osalejad ja tulemused: http://www.l-svu.fi/ohkolan-talvi-20.html
Galerii (fotode autor Arto Ketola): https://artoketola.kuvat.fi/kuvat/asiakkaat/Ohkolan+Talvikisa+2018
Video võistlusest: http://www.l-svu.fi/videoohkolantalv.html (meie start 2h 27 min)