Kelgukoerte Klubi Baltosport suvepäevad toimusid 06.07.- 07.07. Raplamaal. Laupäev algas Ohekatku külaplatsil, kuhu summerdajad oma neljajalgsetega kogunesid. Koht oli selliseks ürituseks suurepärane: koerad leidsid varju puude all ning samuti oli võimalus käia neid vees jahutamas. Mõnusale meeleolule aitas kindlasti kaasa ka see, et paremat ilma oleks olnud raske soovida.
Peale suvepäevade avamist ja päevakava tutvustamist oligi aeg panna vaim valmis meeskondlikuks 880 meetriseks canicrossi võistluseks. Kokku võistles neli tiimi, mis koosnesid kolmest liikmest. Rajale lastud võistleja pidi esimeses vahepunktis kirja panema enda nime ning teises oma neljajalgse sõbra nime, et vältida kavalpäid, kellel võiks tekkida kiusatus mingil moel oma jalavaeva vähendada. Finišikoridoris tuli süda rindu võtta ja oma koer hetkeks kellelegi hoiule anda, et ise starti joosta ja oma tiimikaaslane rajale saata.
Peale kalorite põletamist oli aeg maha istuda ja keha kinnitada, et taastuda järgmiseks tähtsaks ettevõtmiseks- nimelt oli vaja 8 uut klubiliiget ära ristida. Et täieõiguslikuks liikmeks saada, tuli läbida teatud rituaalid. Kõigepealt tuli pähe panna kiiver (kohustuslik element lumeta alade juures) ning helkurvest (ole treenides nähtav!), seejärel seoti silmad kinni. Kõigepealt tuli rakendada oma lõhnataju, et välja selgitada, kas see ikka on sama hea kui kelgukoertel. Selleks tuli ära tunda topsidesse pandud söögipoolis, jook või muu lõhnav kraam – kui ei teadnud, millega tegemist, tuli maitsta. Topsides leidus nt mahla, praesibulat viineriga, juustu, koerakrõbinaid ja koerakarvu (viimasega küll kellegil probleeme ei tekkinud, kuna see on igapäevane osa musheri lõhnabuketist), lillekesi ning lehti.
Järgmiseks katsumuseks oli koera traksidesse panek ning ka nende ära võtmine. Eks proovige järgi, kui teil silmad kinni on, põnev kogemus igatahes ;). Koerad küll sellele arvatavasti väga hästi ei vaata, kui sa neid huupi kõikvõimalikest kohtadest kompad ning nende jalgu sealt läbi üritad pressida,kus tegelikult peaks asetsema pea…
See katse läbitud, tuli noa otsast leiba hammustada, et ei libahundistuks (teise klubisse ei hiiliks) ning hundijalavett peale lonksata. Siis lõi Helle ristimisel osalejad kondiga klubilisteks ning sellele kirjutas igaüks pärast ka oma nime.
Viimaseks katsumuseks oli imiteerida koera, kes märgistab oma territooriumi- üks jalg üleval, tuli tasakaalu säilitada ning pudelit jalge vahel hoides see vastu posti tühjendada.
Programm jätkus talendijahiga, kus kõik osalised, kel oma koerad üritusele kaasa võetud, said oma kaaslasi teistele tutvustada, taevani kiita, nende oskustest ja annetest jutustada ning igasugu trikke ette näidata. Loomulikult olid kõigil koertel oma trumpalad- kes oskas kiiresti käsu peale lamada ja istuda, kes teistest paremini „laulda“. Baltospordi liikmete lemmikuks osutus alaska malamuut Panda, kes paistis silma eriti tubli kuuletusharjutuste sooritusega.
Suure tunnustuse pälvis ka malamuut Milli, kellel oli ette näidata suur kogemus hüppamise alal. Kolmanda koha saavutanud Hekla napsas hääli oma eriti sõbraliku, usaldusväärse ja rahumeelse olemisega ning sellega, et on olnud suurepäraseks emaks paljudele väga headele kutsikatele.
Talendid välja selgitatud, hakati mõõtu võtma koerahoidmises, eks kelgukoerte omanikud peavad tõesti ikka rammu poolest ühed tugevad inimesed olema! Kuna aga mehed on tavaliselt siiski jõu poolest naistest veidi üle, anti neile hoida malamuudid ning naistele huskyd.
Juba mõne aja pärast oli selge, et võistlejad on paremas vormis kui keegi oleks osanud oodata ja eks paras ports kangekaelsust ja jonni aitas ka kaasa (kui ikka kuts jaksab vedada, kuidas siis mina ei peaks jaksama teda lõputult süles hoida!?). Igal juhul jäi mulje, et lisaks päevastele jooksutreeningutele tegeleb igaüks kodus õhtuseks meelelahutuseks televiisori vaatamise kõrvalt koerahoidmisega.
Võistluse mõte oli niisiis hoida oma koera kauem süles kui keegi teine ning tiheda rebimise tulemusena saavutasid võidu Liane ning Raul, kellel paistis asi tõesti väga käpas olevat ;). Neljajalgsete osalejate arvates oli võistlus ilmselt rohkem kui veider…
Et natuke põhjalikumalt ka kelgukoeramaailma tõsisemat poolt puudutada, rääkis Helle treenimisest, kasvatusest ja võistlemisest ning jagas kohalolijatele kasulikke nõuandeid ja õpetussõnu koertega tegelemiseks.
Õhtu jätkus Huskypargis grillides ning päevamuljeid vahetades.
Samuti jõudis kätte hetk, kus avalikustati teatejooksu tulemused. Kõik said autasustatud karikate ja diplomitega! Oli neid, kelle jaoks oli tegemist esimese karikaga ja neid, kellel lugemine juba ammuilma sassis. Üks on aga kindel- kui korra juba koeraspordipisiku külge saad, siis seda ravida ei anna!
Muljed: Kärt ja Maret
Fotod: Mariin
Leave a Reply
You must belogged in to post a comment.