Richardi reisijutt: Sveg 2018 ehk WSA veokoera­spordi MM Rootsis

Richardi reisijutt: Sveg 2018 ehk WSA veokoera­spordi MM Rootsis

150 150 Mariin

Teisipäeval (06.03.2018) alustasime koos Aivariga reisi Rootsi poole. Kaasas viis koera: Aivari alaska alaska malamuudid Jack ja Maveric ning minu siberi huskyd Gucci, Kendra ja Micky.

Ees ootas öine laevareis Tallinnast Stokholmi. Sõit läks enam-vähem hästi! Koeri sai külastada autotekil ning vajadusel nendega ka tegeleda. Tekile minnes leidsime enamasti eest rahulikku und magavad koerad. Gucci oli ainuke, kes veidi paanikas oli…saan temast aru, sest talle ei meeldi siseruumides olla. Paraku ei nõustunud ta ka mingi triki ega nipiga puurist välja tulema.

Kolmapäev (07.03.2018)

Alsutasime hommikul 436 km teekonda Rootsi väikelinna Sveg, kus toimusid võistlused. Teekonnal sai tehtud peatuseid, et nii endal kui ka koertel jalgu sirutada ja nautida kaunist Rootsi lumist maastiku. Mida kaugemale sõitsime, seda suuremaks muutusid ka lumevallid teeääres.

Plaanisime jõuda õhtuks kell 17.00 kohale, et ära teha koerte veterinaarkontroll.  Kohale jõudsime viperusteta ning ka vet.kontroll sai edukalt läbitud. Vaatasime võistlusalal üle meile ettenähtud parkimispaiga ning suundusime väsinult ööbimiskohta. Ööbimiskohaks oli väike majakeste keskus keset metsa. Mugav, puhas ja hubaselt soe! Ainukese miinusena võiks lugeda majakese juurde viivat teed, mis oli päris järsu kaldega. Seetõttu otsutasime auto koos käru ja koertega jätta suuremasse autoparklasse.

 

Neljapäev (08.03.2018)

Suundusime vaarahommikul võistluspaika, et teha vajalikud toimetused registreerimiseks ja tutvuda võistlusrajaga.

Stake-out alal kohtusime Läti võistlejate Martins Kristonsi ja Sanita Viksenega. Martins võistles oma siberi huskydega Sp4 – ja Sanita oma nelja malamuudiga Sp4-2 klassis.

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis
Martinsi siberi huskyd stake-outis

Mina ja Martins panime suusad alla ja läksime rajaga tutvuma. Kohe alguses saime aru, et rada on väga pehme, sest suusad vajusid lihtsalt 3-5 cm sügavalt hooldatud raja sisse. Peale mõningaid tõuse ja languseid läksid meie teed Martinsiga lahku – tema suundus pikemale rajale, mina lühemale. Siis aga läks minul huvitamaks, sest sealt edasi minnes oli rada paar päeva hooldamata ja paksema pehme lume all. Rada suuskadel läbi sõites ei tundunudki rada nii hull olevat – langused, tõusud ja kurvid. Kas peitus see adrenaliinis või ärevusest võistluste ees!? Läbisin raja ja vaatasin järgi maksimaalse kiiruse laskumisel. Üllatus! 48 km/h ning seda veel hooldamata rajal ja hooldamata suuskadega! Languste ja kõrguste vaheks sain 140m. Ka see oli üllatus. Kuigi olin enne tutvunud nii rajavideoga (siit õppetund – neis ikka ei näe tõelist rajaprofiili) kui ka tõusude ja  languste diagrammiga.

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis

Pärast lõunat saime kätte oma võistlusnumbrid ja suundusime oma puhkemajakesse puhkama. Siis juba nagu tavaliselt – söök ja jook. Kelgusuuskade määrde valimisega oli raskusi, sest temperatuur muutus pidevalt. Aeg oli koerad sööta ja joota ning puhata.

 

Reede (09.03.2018), esimene võistluspäev

Hommikul kell 8.00 õhutemperatuur -20 kraadi. Stardid algasid kell 8.30.

Hommikul teatati koosolekul, et radasi ei saadud masinatega hooldada, sest kogu aeg oli lund juurde sadanud. Minu start oli kell kell 14.02 ja Aivaril 14.17. Aega jäi mul närveerida küll ja küll. Õnneks pakuti sabi starti minekul ja finišis vastuvõtmiseks. Enne ja peale starte jäi ka küllalt aega ringi jalutamiseks ja melu nautimiseks. Martins Kristons startis minust palju varem, nii sai temaga käed löödud, et mina aitan teda ja tema mind. Kell hakkas juba saama 12.00 – juba mitmendat korda vaatasin üle, kas kelgul on ikka kõik vajalikud asjad küljes ning, et liinid ja koerte rakmed oleks valmis ja olemas. Kell 13.00 oli uuesti vaja kõik üle vaadata. Koerad tuli samuti igaks-juhuks jalutama viia, et nad kindlasti oma vajalikud hädad ära teeksid.  Õhu temp. -6 kraadi. Mida selga panna võistlus ajaks?! 89%-st õhuniiskusest tingituna tundus olevat väga külm! Kell 13.30 olin juba oma asjadega valmis: veel kontroll – kiiver, kiip, võistlussärk numbriga, koerad jne. Kõik on valmis! Kell 13.50 suundusime stardikoridori. Kendra oli vana rahu ise aga Gucci leidis koguaeg, et nüüd ja kohe peab jooksma. Kell 14.01 olime stardijoonel. Adrenaliin oli nüüdseks ka juba minul üleval, põnev ju! Kell sai 14.02 ja anti start. Stardisirge 250m tõukasin mõned korrad kaasa. Esime kurv ja mäest üles. Siis laskumine 90 kraadi kurv ja korralik tõus. Rühkisin tõugates mäest üles aidates koeri. Kurv ja laskumine. Kurv ja jälle mäest üles. Näen mäepeal kurvi ja mõtlen, et nüüd siis laskumine – saab puhata! Aga kus sa sellega! Peale kurvi jälle mäest üles ja nüüd juba joostes. Ei saa mainimata jätta, et eelmisel päeval rajaga tutvudes ma seda küll ei märganud!  Peale tõusu tuli järsem laskumine, mille lõppus jälle üle 90 kraadi kurv. Laskumisel hakkas kelk vasakule-paremale loopima, kurvi läksin nagu slaalomisõitja külg ees, mis võttis hoo nii maha, et järgnev tõus tuli jälle üles joosta. Esimene raja lahknemiskoht. Minu rada läks vasakule kuid ei mingeid võrke. Käskusest sai Kendra ilusasti aru ja suundusime omale rajale. Siis nagu ikka, mäest üles ja mäest alla, kurvid vasakule ja paremale. Järgmine radade lahkemiskoht –  nüüd paremale kuid jälle pole võrke ega ka linte. Käsklus edastatud. Kendra veab Guccit paremale, kes tahab minna vägisi vasakule. Siiski jätkame sõitu ilusasti omal rajal. Ühel laskumisel järgnevas kurvis, läks kelgujuhtimine käest. Näen lähenevat valgustus posti. Õnneks oli seal lumevall nii suur, et see suunas mind tagasi rajale. Ei tea palju olime juba sõitnud aga üritasin kogu väest koeri aidata ise kelku tõugates ja joostes. Mingi hetk märkasin majakest ja teadsin, et varsti oleme staadioni lähedal. Ees ootas pikk tõus, mida sai õnneks tõugates võtta. Mäest üles jõudes läks rada sillale, kus sõitis teine võistleja meile vastu. Rajaga tutvudes arvasin, et sinna pannakse võrk…aga ei pandud. Teadsin, et peale silda tuleb minna paremale. Käsklus antud aga koerd tahtsid vägisi vasakule suunduda. Peale kolmandat või neljandat käsklust sain nad õigele rajale. Laskumine. Näen märki 800m, natuke veel!  Teadsin, et väike tõus ning siis langus koos laia kurviga. Enam-vähem sai ilusti tehtud. Nüüd veel väike tõus, mis kujunes minu arust kõige jubedamaks tõusuks sellel rajal. Koerad veavad paremale raja äärde, üritan joosta kuid jalad vajuvad lume sisse. Tunnen nagu jookseks koha peal… Lõpuks oleme omadega mäel ja laskume finišhi sirgele. Ahjaa, unustasin, et see laskumine on korraliku kurviga. Kiirus on suur, kelgu juhtime hakkab käest ära minema, kaldun vasakule raja valli äärele. Oi, raja ääres fotograaf, kes hüppas eemale lumme. Vedas, sest jäin püsti ja andsin endast viimast, et finišhisse jõuda. Finšh, pidur täiega peale, ankur maha ja koerte juurde, endal hing kinni. Koertel kiibid kontrollitud, veterinaaride poolt  ülevaadatud ning anti luba lahkuda. Hea tunne, et tehtud ja tervena finishis. Panin koerad puhkealasse ja läksin ise riideid vahetama, peale mida suundusin Aivarit finišheerumist ootama. Peale Aivari sõitu suundusime oma majutuskohta puhkama.

 

Laupäev (10.03.2018), teine võistluspäev

Varahommikul näitas termomeeter -22 kuid meie stardi ajaks lubatakse +3 kraadi! Mida suuskadele jälle määrida? On see vast üks omaette teadus! Otsustasin panna külmema ja kõvema määrde. Läks hästi, sest stardi ajaks oli lumetemperatuur -6 kraadi ja libisemine oli hea. Teatati, et kõik rajad on korralikult hooldatud ja see tähendas ka kiirem sõitu. Nagu ikka enne starti väike närv sees. Täpselt samal aja 14.02 oli start ja suundusime rajale. Kohe alguses tundsin, et libisemine on hea, see aga tähendas seda et laskumistel pidin pidurdama, et koertele mitte otsa sõita. Ülejäänud oli nagu ikka – tuttavad tõusud, langused ja 90-kraadised kurvid. Raja lahknemistel polnud endiselt võrke pandud, aga see kord läks kõik ilusasti! Kelgutalitsemine tuli ka juba natuke paremini välja. Jõudsime finišhisse ja suundusime koertega puhkealasse. Aivari finišheerumist jälgides oli enne viimast tõusu neli rakendid peaaegu koos – minnes laskumisele mida hetkel näha ei olnud. Täitsa põnev oli oodata, kes esimesena vaatevälja saabub. Siis nad seal kaugel neljakesi ilmusidki nähtavale. Finišhi koridor oli nii lai, et nad oleks suutunud ka rahulikult üheskoos kõrvuti tulla. Aga vaatepilt oli hea, sest kõik üritasid kiiremini finišhijoone poole liikuda. Peale Aivari finišhi suundusime puhkama, et osaleda õhtusöögist, mis algas kell 19.00.

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis
Võistleja nr 182: Aivar Narusson

 

Pühapäev (11.03.2018), viimane võistluspäev

Õhu temperatuur -16. Prognoos lubas päikest  ja +5 kraadi. Jälle mõtisklus mida teha. Aivar jäi kindlaks eelmise päeva määrde kombinatsioonile. Mina muutsin enda oma – panin alla 0 kuni -3 kraadi ja sulailma pulbriti peale. Stardiajaks, kell 14.17 paistis tõesti päike ja oli +7 kraadi. Täna enam mingit stardieelset närvitsemist ei olnud. Ka Gucci oli täitsa rahulik. Start ja minek rajale. Tundsin, et kelk libiseb ülihästi – olin täppi pannud! Rada oli ikka sama ning midagi ei olnud muutunud.  Väljaarvatud, et lõpuks oli silla peale pandud võrk, et vastu tulevad koerad otseselt kokku ei põrkaks.  Kelguvalitsemine tuli juba paremini välja. Sain selgeks ka uued nipid kuidas kurvi võtta nii, et hoog ei langeks.  Järjekordselt viimane tõusu võtt, rahvas ergutab. Lõpuks mäest üles ja laskumisele. Laskumise kurv ilusti võetud, leidsin veel kuskilt jõudu, et täiega tõugata. Pealtvaatajad ergutavad ja plaksutavad. Kuskil 20-25m enne finišhit paneb Gucci täis piduri peale. Jõudsin pidurdada ja natuke koertest eemale sõita. Kohe ei saanud arugi, mis juhtus.. kuid siis vaatan – Gucci teeb oma häda (vaesekesel kõht lahti) ehkki enne starti tegi ta oma asjad ilusti ära. Nõjatun kelgu peale ja ootan. Asjad tehtud ja siis finisisse. Lõpuks kõik! Hea tunne tekkis, mis sest et ei saavutanud seda, mida lootsin. Sain selle-eest tohutult palju kogemusi.

Kokkuvõttes oli rada natuke alla 5km, millest 200-250m oli stardi – ja finišhikoridorid – need olid  mis olid raja ainukesed tasase maakohad. Ülejäänud rajast koosnes tõusudest, langustest ja kurvidest. Tõsiselt tehniline ja füüsiline rada. Need ka asjad, mis just minul puudu olid. Eks vanus loeb ka juba midagi –  noortega sammu pidada on päris raske. Aga ikkagi olen nüüd kogemuste võrra palju rikkam. Tean, mida enne tulevasi võistlusi teha ja mida mitte.

Koerte üle on mul ka hea meel. Mõlemad olid väga tublid, pidasid kõik kolm pikka võistluspäeva päeva vastu ning lisaks veel reisimine sinna otsa. Ka nendega suhtlemise ja hooldamise asjus sai nii mõndagi õpitud.

 

Esmaspäev (12.03.2018), kodutee

Varahommikul suundusime tagasteele Stockholmi suunas. Aga hommikul tabas meid korralik lumetorm, keskmine liiklumise kiirus oli meil 50-70 km/h.  Lumekoristusmasinad  kõik teel ees. Kartsime juba, et ei jõuagi õigeks ajaks laeva peale. Aga õnneks 200km enne Stockholmi ilm muutus: +1 kraadi ja sadas vihma. Nii, et õnnelikult jõudsime laevale ja ei jää muud üle kui 16 tundi sõitu ja olemegi taas kodus.

 

Richard

 

Baltosportlaste tulemused:
5.koht Sp2 RNB2 klassis: Aivar Narusson ja alaska malamuudid Maveric & Lyybek’s Soul Owen
14.koht Sp2 RNB1 klassis: Richard Põldmaa ja siberi huskyd Hellerkantri Kendra & Gucci Begantis Vilkas

Võistluse ametlikud lõpptulemused: SVEG 2018 WSA Sled dog World Championship

Richardi pilte võistlusmelust, terve album on leitav siit: drive.google

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis
Maailmameister Waldemar!

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis
Sergey Mishin finishijoonel! Hõbe! 

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis

Sveg 2018 veokoeraspordi MM Rootsis